Sõna „Kirik” on kuulnud igaüks. Aga peatu korraks ja küsi endalt ausalt: mis see õigupoolest on? Ilmselt selgub, et enamikul meist polegi selget vastust. Tornidega hoone? Oma reeglitega organisatsioon? Midagi kaugest minevikust? Tutvume Katoliku Kirikuga uuesti, justkui esimest korda. Nii võib selguda, et tuttava sõna taga on midagi märksa elavamat ja huvitavamat, kui esialgu paistab.
Alustame nimest endast. „Katoliku” ei ole perekonnanimi ega viita mõnele riigile, nagu vahel arvatakse. See tuleb kreekakeelsest sõnast katholikos, mis tähendab „üleüldine”, „kõigile”. Selles ongi asja tuum. Kirik näeb end koduna, mis on avatud igale inimesele maa peal, olenemata tema rahvusest, keelest või päritolust. Praegu on maailmas ligi poolteist miljardit katoliiklast. Neid võib kohata nii Euroopa suurlinnas, Aafrika külas kui ka üksikul saarekesel keset ookeani. Kogu sellest tohutust mitmekesisusest hoolimata on nad üks perekond, keda hoiab koos ühine usk.
Veidi ajalugu
Kirik ei saanud algust määrusest ega pühakoja ehitamisest, vaid ühest Inimesest. Umbes kaks tuhat aastat tagasi elas Palestiinas Jeesus Kristus. Ta kogus enda ümber väikese hulga lihtsaid jüngreid – kalureid ja käsitöölisi. Pärast Tema surma ja, nagu kristlased usuvad, ülestõusmist viisid just nemad sõnumi Temast üle kogu tollal tuntud maailma. Neid oli väga vähe. Neil polnud võimu, raha ega relvi. Inimliku arusaama järgi oleks nende ettevõtmine pidanud ühe põlvkonnaga hääbuma. Läks aga vastupidi.
Kirik kasvas – algul varjatult, sageli tagakiusamiste keskel, kui kristlane olla tähendas oma eluga riskida. Sajandite möödudes astus ta aga varjust välja ja kujundas vähehaaval ümber terve tsivilisatsiooni. Just Kirik hoidis keskajal alles raamatuid ja teadmisi, rajas esimesi ülikoole ja haiglaid ning inspireeris suuri kunstnikke, ehitusmeistreid ja heliloojaid. Euroopa katedraalid, Raffaeli maalid, Bachi ja Mozarti muusika – kõik see on võrsunud usust. Kahe tuhande aasta jooksul on Kirik läbi elanud tõuse ja mõõnu, tundnud nii oma liikmete pühadust kui ka nende eksimusi. Ent ta on jäänud elama ning andnud põlvest põlve edasi seda, mis talle algusest peale usaldati.
Kuidas Kirik on korraldatud
Oma tohutust suurusest hoolimata on Katoliku Kirik üllatavalt ühtne. Tema nähtav pea maa peal on Rooma Paavst, apostel Peetruse ametijärglane – sellesama kaluri, kellele Kristus usaldas ülesande olla oma Kirikule toeks. Paavsti aitavad piiskopid kõikjal maailmas, igaüks oma piirkonnas, mida nimetatakse piiskopkonnaks. Piiskoppe omakorda aitavad preestrid, kes teenivad kogudustes – kohalikes usukogukondades, kuhu inimesed tulevad palvetama. Nii koosneb suur üleilmne perekond paljudest väikestest, kus inimesed üksteist tunnevad.
Ometi oleks ekslik näha Kirikus üksnes korrastatud organisatsiooni oma ülemuste ja alluvatega. Oma sügavaimas olemuses ei ole ta asutus, vaid elav usklike kogukond, keda ei seo käsud, vaid armastus Jumala ja üksteise vastu. Tema keskmes pole aga ükski inimlik juht ega struktuur, vaid Kristus ise, Kellega kohtumise nimel kõik olemas ongi.
Kirik tänapäeval
Võib tunduda, et meie kiires digiajastus pole iidsele Kirikule enam kohta. Ometi näeme midagi ootamatut. Just praegu, kui meie ümber on nii palju müra, ruttamist ja üksildust, avastavad üha enamad inimesed Kiriku enda jaoks uuesti. Mõni otsib vaikust ja tähendust, teine virtuaalsete „sõprade” asemel tõelist kogukonda, kolmas kindlat tuge ebakindlas maailmas. Ja kahe tuhande aasta vanune Kirik osutub üllatavalt ajakohaseks: ta ütleb inimesele endiselt seda, mida too kõige rohkem vajab – sinu olemasolu pole juhus, sind armastatakse ja sa oled oodatud.
Kirik elab ka siinsamas sinu lähedal – Eestis, Tallinnas, koguduses, kuhu võid lihtsalt tulla. Sellest, kuidas Katoliku Kirik siin meie maal elab ja tegutseb, räägime järgmistes tutvustavates lugudes.