Eelmisel korral jäime pidama vaikse, peaaegu kohmetu küsimuse juurde: „Aga äkki selles kõiges siiski on midagi?” Täna astume sammu edasi ja kujutame lihtsalt ette: oletame, et Jumal on tõesti olemas. Mis siis muutub?

Alustame sellest, mida see ei tähenda. See ei tähenda, et sinu kohal kõrgub ühtäkki range järelevaataja, kes paneb kirja kõik su eksimused. Ega sedagi, et nüüd tuleb käia ringi mornil ilmel, loobuda rõõmudest ja elada pidevas hirmus mõne vääratuse ees. Just selline jumalapilt peletab paljusid eemale. Ja põhjusega. See pilt on lihtsalt vale.

Kristlus ütleb midagi muud – ja õigupoolest midagi märksa julgemat. Kui Jumal on olemas, siis pole Ta ükskõikne jõud ega kosmiline kontrollija, vaid See, Kes sind armastab. Armastab mitte teenete või eeskujuliku käitumise eest, vaid lihtsalt sellepärast, et sa oled olemas. Nii armastavad vanemad oma last juba enne, kui too on jõudnud midagi teha või ära teenida.

Mõtle nüüd korraks, mis sellest järeldub. Kui see on tõsi, siis pole sa juhuslik säde, mis ükskõikses ilmaruumis vaid hetkeks sähvatab. Sinu olemasolu pole juhus – sa oled olnud Jumala mõttes. Sinule on mõeldud juba enne su sündi. Ja sinu elu pole juhuste kogum, vaid tähendusega lugu, isegi kui sa ise seda tähendust ei näe. Kõik hea, mis sinus elab – võime armastada, igatseda ilu, eristada head ja kurja –, ei ole sugugi looduse eksitus. See on jälg Sellest, Kes on su loonud.

Sellest kasvab välja ka hoopis teistsugune suhtumine oma eksimustesse. Kui Jumal on olemas ja Ta on tõesti selline, ei ole minevik, mille pärast sa häbi tunned, enam kohtuotsus sinu üle. Kristluses on üks imeline sõna – andeksandmine. See ei tähenda, et juhtunu lihtsalt unustatakse ja sellele käega lüüakse, vaid et võimalik on tõeline uus algus. Mis sinu elus ka juhtunud poleks, uks ei ole lukus. Ja see on üks vabastavamaid asju, mida usk inimesele üldse anda võib: sind ei määratle sinu kõige halvem tegu.

„Aga pea nüüd,” võid sa öelda, „kust üldse teada, kas Jumal on olemas või mitte? Seda ei saa ju tõestada.” Aus vastuväide. Jumala olemasolu ei saa tõepoolest tõestada nii, nagu tõestatakse teoreemi või uuritakse katseklaasis mõnd ainet. Ent elu kõige olulisemaid asju ei saagi sel viisil tõestada. Sedagi, et sind armastatakse, ei saa nõnda tõestada – seda saab vaid uskuda, pannes tähele lähedaste tegusid ja pilke. Ka seda, et elu on elamist väärt, ei saa tõestada, ometi elab peaaegu igaüks meist nii, nagu see oleks tõsi. Usk Jumalasse sarnaneb sellise teadmisega: see pole külm arvestus, vaid tasapisi sündiv usaldus.

Siin tasub veel ühest koormast vabaneda. Esimese sammu tegemiseks pole sugugi vaja kõigepealt kõigest aru saada, kõiki kahtlusi kõrvale heita ja täieliku kindluseni jõuda. Peaaegu kellelgi ei lähe nii. Usk ei alga enamasti sõnadest „ma tean kindlalt”, vaid sõnadest „ma tahan teada saada”. Valmisolekust ust paotada ja sisse vaadata. Kahtlused ei kao seejuures kuhugi – ja see on loomulik. Need pole usu vaenlased. Pigem teekaaslased.

Võib-olla loed sa seda ja mõtled: „Kõlab ilusasti, aga minuga küll nii ei ole. Mina ei tunne midagi sellist.” Sellest pole midagi. Keegi ei ootagi sinult erilisi elamusi. Jumal kõnetab inimest vaikselt ja mitmel moel: kord mõtte kaudu, mis ei anna rahu, kord juhuslikult kohatud inimese, kord lihtsalt soovi kaudu ühel päeval pühakotta astuda ja seal veidi vaikuses seista..

Ometi tekib paljudes just siin sisemine tõrge. „Olgu, oletame, et Jumal on olemas,” mõtleb inimene. „Aga mis puutub siia Kirik? Kas ei võiks uskuda lihtsalt oma südames, olla Temaga kahekesi, ilma pühakodade, talituste ja vahendajateta?” Küllap on see meie ajal kõige levinum vastuväide. Ja see väärib ausat vastust, mitte põiklemist.

Sellest, kas Kirikut üldse vaja on ja miks usk on harva üksiküritaja asi, räägime järgmisel korral.